Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/347

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

aina madrused, kes karjusid, laulsid ja lehvitasid rätikuid ning hõljutasid pudeleid. Lõpuks rongisaatjate vagun – tuli – kõik vaibunud – punakas udu – idasse – edasi – edasi – läinud!

Ja see oli kõik – eks? Ta viskas paki mantli tasku. Tagasi Fleuri juurde – nüüd! Ilma käik – mis ühele toiduks, see teisele mürgiks! Ta laskis käe üle silmade käia. Pagan võtku! Need olid täis – lollust.

347