genud; silmad tumedad, sügavad, väsinud. Michael toetus aknale. Kumbki ei rääkinud.
„Võtke platsi, kui sõidate, sir.“
„Ma ei sõida,“ ütles Michael. Kogu tema sisemus näis pahempidi pöörduvat.
„Kuhu te sõidate, vana sõber?“ küsis Michael äkki.
„Kuradile.“
„Issand jumal! Wilfrid, mul on nii kahju!“
Desert naeratas.
„Läks ja laulis!“
„Jah, mõistan! Kätt annate?“
Desert ulatas oma käe.
Michael surus seda kõvasti.
Kõlas vile.
Äkki tõusis Wilfrid ja sirutas käe pakivõrgu poole. Sumadanist võttis ta mingisuguse paki. „Siin,“ ütles ta, „on see vilets kraam! Kirjastage, kui arvate.“
Midagi luksus Michaelil kurgus.
„Tänan, vana sõber! Suurepärane! Elage hästi!“
Midagi ilutaolist ilmus Deserti näkku.
„Seniks!“ ütles ta.
Rong liikus. Michael tõmbas oma küünarnuki tagasi; üsna vaikselt vahtis ta seda pikkamisi eemalduvat liikumatut kuju. Vagun vaguni järele vuras temast mööda, akendel
346
