„Palun, sir.“
„Mr. Desert kodus?“
„Ei ole, sir. Just praegu sõitis mr. Desert idasse. Tema laev läheb homme.“
„Oo!“ ütles Michael jahmatades: „Kust?“
„Plymouthist, sir. Tema rong lahkub Paddingtonist südaööl. Te võiksite ta veel tabada.“
„See on nii äkki,“ ütles Michael, „ta pole kunagi –“
„Ei, sir. Mr. Desert on äkiline härra.“
„Noh, tänan! Katsun teda veel tabada.“
Tagasi autosse sõnadega: „Paddington – pange auru juurde!“ Ise mõtles: „Äkiline härra!“ Suurepärane! Tal tuli see äkiline läbirääkimine meelde seal Lionel Charwelli rinnakuju juures. Äkiline nende sõprus – äkiline tema lõpp – äkilised Wilfridi luuletised – äkilise hinge võsud! Vahtides ühest aknast teise selles raputavas sõidukis, ei võinud Michael silmapilgukski rahu leida. Oli ta hull? Kas ei võinud ta kõik sinna paika jätta? Kaastundmus on lollus! Ja ometi! Wilfrid viis osa tema südamest kaasa ja kõigest hoolimata oleks tahtnud ta seda temale öelda. Upper Brook Street, Park Lane! Tühjenduvad tänavad, külm öö, raagus plataanid lampide valgusel vastu si-
344
