Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/343

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

inimene! S. O. S.[1] Ta läks trepikotta ja tõmbas koikindlast marmorkohvrist oma soojema mantli. Ta võttis esimese möödasõitva auto.

„Cork Street! Edasi!“ Tina tuhas! Veerand kaksteist parlamendi kellatorni juures! Sügav kergendusetundmus raputavas sõidukis näis talle jõhkrana. Lunastus! Seda see oli – ja imelikult kindlana tundus talle, nagu näeks ta äkki heleda valguse paistel Fleuris seda salajast, mis püsib tema kenade virrude varjul. Perekond! Elujätkamine! Michael polnud suutnud talle kindlat pidet anda, sest ta polnud tema laadi. Kuid laps võib ja teebki seda! Ja võimalik, et ka tema veel oma jao saab. Miks armastas ta teda nõnda – see ei hakanud hästi! Wilfrid ja tema, nemad olid kahekesi puupead – väljaspool tänapäeva joont ja viisi!

„Oleme päral, sir – mis number?“

„Väga hea! Jahutage oma päkkasid ja oodake mind! Soovite sigaretti?“ Teisega iseoma huulte vahel – tundus nii kuivana – läks ta umbuulitsasse.

Valgus Wilfridi korteris! Ta kõlistas. Uks avanes, praosse ilmus Wilfridi teenri nägu.

  1. Save our Souls – päästa meie hinged (hädasignaal merel).
343