Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/342

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Jah, mina lähen voodi.“ Ting-a-ling kätel läks ta ukse poole; tema nägu koera karva ja tema oma kastanpruunide juuste keskel paistis üsna kahvatuna, kuid rahulikuna.

„Ahjaa,“ ütles Fleur, „juba teist korda tulemata, Michael, ma arvan, see tähendab…“

Michael hingeldas. Erutuse torm, tõus, mõõn, keerlemine – võimatu midagi lausuda.

„Palli öö,“ ütles Fleur. „On sul ehk midagi selle vastu?“

„Vastu? Armuline jumal! Vastu!“

„Siis on ju kõik hea. Minul pole midagi vastu. Head ööd!“

Fleur oli läinud. Ilma olulise põhjuseta Michael mõtles: „Alguses oli sõna ja sõna oli jumalaga, ja jumal oli sõna.“ Ja ta seisis nagu kivistununa, olles vallatud sõnulseletamatust kindluse tundest. Laps tulemas! Tundus, nagu seisaks äkki ankrus rahulikuna tema elulaev, mida tänini tormis tõugati ja vintsutati. Ta pöördus ja tõmbas aknal riide eest. Tähis öö! Imeline maailm! Tore – tore! Ja – Wilfrid! Ta surus oma näo vastu ruutu. Väljaspool oli seda teinud Wilfrid. Ta võis teda näha, kui sulges silmad. See polnud lõbus! Eksinud koer – kadunud

342