Sõbralik! Sõbralik! Michaeli süda paisus selle imeliku sõna tõttu.
„Hea küll,“ kogeles ta, „kui sa mulle ütled, mis sa vajad.“
Ilma end liigutamata ütles Fleur:
„Vajan lohutust.“
Ah! Fleur teadis täpselt mis öelda, kuis seda öelda! Ja põlvili laskudes hakkas Michael teda lohutama.
Kaheteistkümnes peatükk.
Ei kestnud kaua, kui mõlemail algas reaktsioon. Põlvitades Fleuri lohutamine tekitas Michaelis kasvava piinliku tundmuse. Ta uskus teda, nagu juba mitme kuu jooksul mitte enam. Kuid mis tegi Wilfrid? Kus rändas tema? Nägu aknal – hääletu nägu, ilma katseta Fleuri saavutada! Michael tundis südames, selles ebaseadusepärases organis, valu. Ta eemaldas oma käed ja tõusis üles.
„Kas sa ei tahaks, et mina teda vaatama läheksin? Kui see oleks juba möödas, siis võiks ta – siis võiksin mina – –“
Fleur tõusis jalule. Ta oli päris rahulik praegu.
