Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/340

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Võin ma sinult midagi küsida, Fleur? Ja tahad sa mulle vastuseks päris tõtt öelda?“

„Jah.“

„Asi on selles: mina tean, abielludes ei armastanud sa mind. Ma ei usu, et sa ka praegu mind armastaksid. Tahad sa, et ma kaoksin?“

Näis mööduvat pikk aeg.

„Ei.“

„Arvad sa seda tõepoolest?“

„Jah.“

„Miks?“

„Ma ei taha ju seda.“

Michael tõusis.

„Tahaksid sa mulle ehk veel ühele teisele küsimusele vastata?“

„Jah.“

„Käis Wilfrid täna õhtul siin?“

„Jah – ei. See tähendab…“

Michaeli käed haarasid teineteisest kinni; ta nägi, et Fleur seda tähele pani ja hoidis nad rahulikult paigal.

„Fleur, mitte!“

„Ometi. Ta tuli sinna akna taha. Ma nägin ta nägu, see on kõik. Tema nägu – see – oo! Michael, ole täna õhtul sõbralik!“

340