või nälga surevad? Mõned fanaatikud ehk sigitaksid veel, teised jääksid sigimatuiks. Uperkuuti löödud! Ja tahtmatult lükkas Michael oma veidi viltuvajunud kübara õieti, kui ta läks parlamendi kellatornist mööda. Kui ta jõudis Parlamendi platsi keskele, tuli talle keegi vastu, kuid pöördus äkki pahemale ja läks Victoria poole. Pikk ja teatud hõljuvus kõnnakul. Wilfrid! Michael jäi seisma. Tema tuleb South Square poolt! Ja äkki pistis ta temale järele. Ta ei joosnud küll, kuid ta astus nagu jalad suutsid. Veri peksis meelekohtades ja segadus tõusis väljakannatamatuks. Wilfrid pidi teda märkama, muidu poleks ta kõrvale pöördunud ega põgenenud nagu mõni kurivaim. Hirmus! Hirmus! Ta ei jõudnud lähemale. Wilfridil olid ju pikemad jalad – et temale järgi jõuda, oleks pidanud ta jooksma! Michaelis tõusis mingisugune kirglik erutus. Tema parim sõber ja – tema naine! Igal asjal on oma piir. Võib ka liiga uhke olla selle vastu võitlemiseks. Mingu ta oma teed! Michael jäi seisma, vaatas, kuidas see kiire kuju silmist kadus ja pikkamisi, pea norus nüüd viltuvajunud kübara all, pöördus ta kodu poole. Ta astus üsna rahulikult, tundmuses midagi lõp-
338
