või valitsusel kraest kinni võtta? Võin ma seda teha teiste maade valitsustega ja väärtuslikkude poistega? Ei! Kõik, mis teha võin, on – et suitsetan oma sigarit ja ütlen: ‚Jumala rahu olgu teiega, mu lõbusad džentlmenid, ärge laske end eksitada‘. Nii või teisiti, nemad saavutavad oma, Michael; aga kui asjad harilikult arenevad, siis olen mina enne surnud, kui nad pärale jõuavad.“
„Mina mitte,“ ütles Michael.
„Ei,“ mu kallis, kuid mõtle nende plahvatuste, stseenide ja haisude peale! Tõepoolest, sul on midagi, milleks elada. Mõnikord tahaksin olla sinu vanune. Ja mõnikord,“ sir Lawrence pani sigarile uuesti tuld, „ei tahaks seda mitte. Mõnikord mõtlen, et aitab sellest silmakirjalikkusest ja et nüüd pole enam muud kui džentlmenina surra.“
„Nutulugu, taat!“
„Noh,“ ütles sir Lawrence oma väikesi halle vuntse keerutades, „loodan, et eksin. Kuid meie läheneme ruttu seisukorrale, kus miljoneid võib tappa mõnele nupule vajutades. Missugune põhjus oleks arvata, et meie heatahtluse muhud samal ajal sedavõrt kasvaksid, et me neid hävituse mängukanne enam ei tarvitaks, Michael!“
„‚Millest tead vähe, sinna paiguta koledus‘.“
