Ta istus jalg põlvel ja sigar näpus, oodates, kellega rääkida.
„Ah, Michael! Võid sa mulle öelda, milleks ma siia tulin?“
„Et viimist päeva oodata, sir.“
Sir Lawrence irvitas. „See on mõte,“ ütles ta. „Kui taevas tsivilisatsiooni purustab, siis on siin tingimata kõige täpsemad teated sellest käepärast. Soov lõppu kaasa teha on ehk meie suurim kirg, Michael. Mulle ei meeldiks õhku lendamine, eriti pärast lõunat, aga veel vähem meeldiks mulle viimset sensatsiooni mitte kaasa teha, kui see tõesti midagi head on. Lennukite pommid olid kõigest hoolimata ometi tore nali.“
Michael ohkas.
„Jah,“ ütles ta, „sõda pani meid tuhandeaastase riigi peale mõtlema ja siis lõppes ta äkki ning jättis tuhandeaastase riigi meie pea kohta rippuma. Nüüd ei leia me enne õnne, kui oleme ta saavutanud. Võin ma sinult ühe sigari võtta, sir?“
„Mu kallis poiss! Lugesin jälle Fraserit. Haruldane, kui tühisena tundub igasugune ebausk, kui oleme saavutanud viimse tõe, et – vaimuvalgus ei jõua kunagi võidule.“
Michael peatus sigarit süüdates.
„Arvad sa tõesti seda, sir?“
332
