Oma hispaania toas, ainuüksi oma mõtetega, vahtis ta päranisilmil portselanpuuvilja. Külmalt ja ebasöödavalt säras ta. Ta võttis ühe pihku. Pidi see olema mõni kirevili? Ah, see vaene kirg! Tumeda kolksuga laskis ta külma puuvilja tagasi püramiidile ja tundis kerget värinat. Oli ta Michaeli oma suudlustega pimestanud? Pimestanud – milles? Oma võimetuses kireks?
„Kuid ma ei ole võimetu,“ mõtles ta. „Mitte ei ole. Ühel ilusal päeval näitan ma temale; ma näitan neile kõigile.“ Ta tõstis silmad vastasrippuvale Goyale. Missugune haarav kindlus selles maalis – missugune intensiivne elu selle kaunis punaseks värvitud naise mustis silmis! Tema juba teaks mis ta tahab, ja saaks ka seda! Ei mingit lepet ega ebakindlust – ei mingit virrulöömist elu ümber ega uudishimu, mis see küll võiks tähendada ja kas ta on vaeva väärt, ei midagi muud, kui aga elu ise elu enda pärast!
Fleur pistis oma käe sinna, kus lõppes ta ihu ja hakkasid riided. Kas polnud tema sama soe ja kõva – jah, ja kümme korda ilusam kui see elegantne ja patuse näoga hispaania daam oma mustade silmade ja imeliste pitsidega? Ja pildile selga pöörates läks ta trepikotta. Michaeli ja kellegi teise
326
