mil ta tuli Cork Streetil läbielatud vapustustest otseteed kodus läbielatavaisse vapustusisse, olid sedavõrt tema meeli rabanud, et ta enam millegagi hakkama ei saanud. Haav, mille Holly uuesti lahti käristas, oli juba peaaegu paranenud. Surnud lõvi oli igatahes halvem kui elav eesel. Aga oli midagi, mida ta kuidagi uuesti ei saavutanud – mis nimelt? Selles see häda oligi, et – mis? Tervelt kaks päeva oli ta püüdnud. Michael oli ikka alles imelik, Wilfrid ikka veel kadunud, Jon ikka veel elusalt maetud ja miski ei paistnud siin päikese all uuena. Ainuke asi, mis andis rahuldust selle kahe kurva ja illusioonita päeva kestes, oli uus valge ahv. Mida rohkem ta teda vahtis, seda hiinalisemana ta paistis. Ta keskendas endasse satiirilise tõe, mida Fleur ehk aimas ainult ebateadlikult: kogu tema moodis keerlemine, lendlemine ja tuleviku järele kahmamine kinnitab ainult ühte – kui väga ta ei usu midagi muud kui aga minevikku. Tänapäev oli talle liiga teinud ja sellepärast pidi ta usu saavutamiseks tagasi pöörduma oma esivanemate juurde. Väikese, hiilgava kalakesena, kes pärit kusagilt sooja vee lahest ja kes sulpsatab äkki külma, võõrasse vette, tundis Fleur vaikset kojuigatsust.
Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/325
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
325
