vad, selgeks teha, et raamatud, mis teie nimekirjas – ütleme kolmkümmend viis – on tingimata tarvilikud nende ärile, pealegi veel võimalikult suurel arvul. Õnneks olete oma südametunnistuse üle parda heitnud, sest tõepoolest pole suurem hulk soovitatud raamatuist mitte tarvilikud. Kahjuks pole kedagi, kes võiks teid selles õpetada, aga küllap suudate isegi asjast aimu saada; kui tahaksite sel nädalal tunniks või kaheks minu poole sisse astuda, tutvustaksin teid eneste autoritega ja valmistaksin teid ka ette, et võiksite Peetrust näha.“
„Peetrust, sir?“
„Võtmehoidjat Peetrust; õnneks on see mr. Winter, mitte mr. Danby; mina arvan, et võime teid kuuks ajaks proovile võtta.“
„Sir, ma teen kõik, mis suudan. Minu naine tunneb raamatuid, tema võib ehk mul abiks olla. Ma ei tea, mis teile teie lahkuse eest öelda. Asi on selles, et kohakaotus röövis minult julguse sootuks. Kahe lapsega oli võimatu midagi tagavaraks jätta; tundub, nagu oleks ilmaots käes.“
„Hea küll siis! Tulge homme õhtul kell üheksa siia, ma hakkan teile tarkust sisse toppima. Minu arvates on teil selle ameti kohane nägu, ainult kui nõutavad
