misest gondlitesse või sellest, kuidas lüüa ühe või teise naise ümber tiivaripsu; alates harjasjuukseliste poolkindralitega, kes olid sõjakohtus inimesi heast-paremast mahalaskmisele läkitanud inimloomuse silmapilklikkude nõrkuste pärast; alates Wilfrid Desertiga (keda siin enam kunagi ei näinud) ja lõpetades Maurice Eldersoniga mängutoas, võis siin kõigi nendega kokku puutuda ja modernsuse palavikukraadi mõõta. Seda ta tegigi parajasti ühel õhtupoolikul Hotch-potchi suitsetamistoas, kaks ööd peale seda, kui Fleur oli tema voodi tulnud, kui talle teatati:
„Keegi mr. Forsyte, sir, trepikojas, küsib teid. Mitte see, kes palju aastaid meil liikmeks oli, enne kui ta suri; tema onupoeg, ma arvan.“
Teades, et tema praegused kaaslased võiksid vaevalt tema äiapapa „unistus“ olla, nagu ka see ise polnud nende oma, läks Michael välja ja leidis Soamesi kaalult.
„Minu kaal ei muutu,“ ütles ta silmi tõstes. „Kuis on Fleur?“
„Hästi, sir, tänan.“
„Mina asun Green Streetil. Jäin kellegi noormehe pärast linna. On teil ehk mõni vaba koht ametnikule, kes arvutamises vilunud. Ma vajan talle kohta.“
312
