„Olen selle üle järele mõelnud, mis te eile ütlesite, mr. Forsyte, nimelt – nagu võidaks juhatust hooletuse pärast vastutusele võtta. Mitte midagi selletaolist! Kahel peakoosolekul oleme aktsionäridele oma äripolitikat selgitanud, ilma et sellele oleks vastu räägitud. Aktsionärid on samuti vastutavad kui juhatuski.“
„Hm!“ ütles Soames ja võttis oma kübara. „Tulete ka, Mont?“
Nagu oleks teda kauge maa tagant hüütud, kinnitas sir Lawrence elektriseeritult oma monoklit silmas.
„See oli väga vastik,“ ütles ta; „teie peate meid vabandama, Elderson. Teile pidi seda ütlema. Ma ei usu, et selle noormehega kõik üsna korras oleks, tal on mingisugune imelik pilk; kuid midagi niisugust ei või me muidugi mitte lubada. Elage hästi, Elderson.“
Ja need kaks panid kübarad korraga pähe ning läksid. Mõni aeg sammusid nad vaikides. Siis ütles sir Lawrence:
„Butterfield? Minu õemehel on peaaednikuks keegi Butterfield – päris tubli poiss. Kas ei peaks katsuma seda noormeest pisut läbi näha, Forsyte?“
„Jah,“ ütles Soames, „jätke ta minu hooleks.“
