Soamesist läbi. See oli midagi hirmsat, mis ta mõtles oma seisuse ja vanusele mehele öelda. Kuid noore Butterfieldi silmad – nii ausad ja koeralikult ustavad! Niisugust asja välja mõelda – oli see üldse võimalik? Ta ütles järsku:
„On see uks kinni?“
„Jah; kas tõmbab või?“ ütles peadirektor. „Soovite ehk tuld?“
„Ei, tänan,“ ütles Soames. „Asi on selles, et keegi noormees meie kontorist tuli täna hommikul imeliku looga minu juurde. Mont ja mina arvasime, et teie peaksite seda teada saama.“
Inimeste silmade vaatlemisega harjunud, pani Soames peadirektori silmis tähele mingit kerget vina või kilet (nagu see tõmbub papagoide silmadele). Aga see kadus silmapilk, kui ta üldse seal oli olnud.
„Iseenesestki mõista.“
Enesevalitsusega, mis Soamesil alati käepärast, kui seda vaja, kordas ta peaaegu sõnasõnalt kuuldud loo, mille ta öösi valvates oli pähe õppinud. Ta lõpetas:
„Te tahate ta muidugi sisse kutsuda. Tema nimi on Butterfield.“
Rääkimise ajal ei teinud sir Lawrence midagi muud kui silmitses oma sõrmeküüsi. Nüüd ütles ta:
