„Pole paremat valetajat kui džentlmen,“ lausus Soames endamisi.
Pärast seda seisid nad, mantlid seljas, tühja kolde ees ja vahtisid oma torukübaraid, mis seisid kõrvuti laual.
„Silmapilk!“ ütles Soames äkki ja läinud üle toa, avas ta vastasseisva ukse. Seal oli, nagu noor ametnik seletanud, midagi koridori taolist istungisaali ja peadirektori toa vahel; selle väikese käigu otsast viis uks peakoridori. Ta sulges ukse, tuli tagasi ja ühinedes uuesti sir Lawrence'iga, jätkas kübarate silmitsemist.
„Geograafia on õige,“ ütles ta süngelt.
Peadirektori sisseastumine märgiti sir Lawrence'i monokli kukkumisega kolksatades mantli nööbile. Mustas saterkuues, nägu puhtaks aetud, hallide silmade all kotid, näokarv roosa, iga juuksekarv oma paigal üsna paljal munataolisel lagipeal, huuled kas mossitavad, kokkulitsutud või naeratavad – niisugusena tuletas peadirektor naeruväärselt meelde vana onu Nicholast tema keskeas. Onu Nick oli väga kaval mees – „kõige kavalam mees kogu Londonis“, oli talle keegi nimeks annud, – kuid keegi polnud kunagi tema aususes kahelnud. Kahtlustuige ja vastikusetundmus käis äkki
306
