jaid leidnud ja ta läks võitja meeleolus kodu poole.
Ka Victorine'il oli puna palges. Mehe jutustusele sellest õhtupoolikust vastas ta oma jutustusega. Vale lugu õige asemel – mitte sõnagi Danby & Winterist, libiseva naeratusega härrast, Grand Marnier'st või „ülenist“. Südametunnistus teda ei vaevanud. See oli tema saladus, tema üllatus. Kui ta oma istumisega „üleni“ või muidu muretseb sõiduraha, siis ütleb ta mehele, et ta võitis selle kihlveoga võiduajamistel. Sel ööl küsis ta enam kui üks kord mehelt:
„Olen ma tõesti nii väga kõhn, Tony? Tahaksin nii väga tüse olla.“
Bicket, kes ikka veel kahetses, et Victorine sellest heast lõunaootest polnud osa saanud, patsutas teda õrnalt ja ütles, et varsti on ta pehme kui padi – kuis, miks? selle jättis ta seletamata.
Üheskoos unistasid nad sinistest liblikaist ja ärkasid külma gaasitule valgusel hommikueineks, milles oli ainult kakao ja võileib. Udu! Bicket kadus silmist kümne sammu peal uksest. Vihase südamega pöördus Victorine magamistuppa tagasi. Kes ostab palle selles udus? Ta teeks ennem ükskõik mis,
286
