seda kunagi kätte saanud! Seda operatsiooni ei võinud endale ettegi kujutada.
„Oma Goyat ma ära ei võta,“ ütles Soames üsna ootamata. „Olgu see Fleuri. Tõepoolest, kui ma ainult teaksin, et olete tulevikust huvitatud, siis muretseksin rohkem varustuse eest. Minu arvates muutuvad pärandusmaksud mõne aastaga määratu suuriks.“
Michael kortsutas kulmu. „Mina tahaksin teid nüüd ja alatiseks teada lasta, sir, et mida teete Fleurile, seda teete tõepoolest Fleurile. Mina võin Epikurost mängida, mil iganes tahan – leib ja pühapäeviti pisut juustu peale!“
Soames tõstis oma silmad kelmika pilguga. „Seda ma tean,“ ütles ta, „seda olen ma ikka teadnud.“
Michael kummardus.
„See maa hinna langus peaks küll teie isa kõvasti rõhuma, arvan ma.“
„Jah, räägib teine, et pilku heidab, kuis seebi või autodega äri ajama hakata, aga ma ei imestaks põrmugi, kui ta jällegi mõne hüpoteegi lisaks saab ja edasi pukerdab.“
„Aunimi ilma maatükita,“ ütles Soames, „pole loomulik. Tema peaks ennem ootama, kuni mina lahkun, see tähendab, kui ma üldse midagi nimetamisväärilist järele jätan.
