Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/277

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Kirjutage talle viisakas kiri, öelge, meie oleme väga huvitatud, kuid et meil praegu võimatu – loodame, et tohime teie järgmist saavutust tundma õppida jne. Nõnda!“

Ta keeras oma lugemislambi põlema ja võttis käsikirja, millega ta juba algust teinud.

„Edasi, edasi; sellel võit või surm, kes peab edasi!“

„Edasi, edasi; sellel võit või surm, kes peab edasi!“

Need musta teenri korduvad sõnad vanast operetist „Polly“ oli ainuke, mis tal meeles liikus. Pagan võtku! Ta pidi seda ju lugema! Kuidagi lõpetas ta peatüki. Tal tuli nüüd meelde. Kogu käsikiri rääkis mehest, kes oli poisikesepõlves juhtunud üle tänava nägema teenijatüdrukut oma toas ümber riietuvat, ja kellesse see oli jätnud nii sügava mulje, et kogu tema abielust sai alaline võitlus tungi vastu oma naist teenijaga petta. Just praegu oli tema tundmuste kompleks leitud ja nüüd pidi ta sellest vabanema. Ülejäänud käsikiri pidi vististi näitama, kuis see sünnib. Ustavalt ja täpselt süveneti kõigisse kehalistesse üksikasjusse, millest kõrvale hoiduda tundus praegu nii arglikuna ning viktooria-aegsena. Tükk ehtsat tööd ja asjata ajaraisk teda lugeda! Vana Danby-Freud oli ta juba surmani ära tüüdanud; ja seekord polnud Michaelil midagi selle vastu,

277