Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/276

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sõnad: „Pead tegema, nagu meeldib, see on ainuke õige?“ Ta oli seda peaaegu mehaaniliselt öelnud, kuid see oli mõistlik. Kui Fleur teda kunagi polnud armastanud, mitte natukestki, siis polnud tal ka tulevikus vähematki õigust seda nõuda; ta oli kogu aeg temaga olnud selles seisukorras, kellele antakse armu pärast. Miski ei võinud inimest sundida armuandmist jätkama. Ja miski ei võinud kedagi sundida ka tulevikus armu vastu võtma, ainult – igatsev valu, valu, valu!

„Sa väikene kurivaim! Sa pisi õnnelik kärnkonn! Anna mulle pisut oma mõnutundest, sa hiina kübe!“ Ting-a-ling pööras oma saapanööp-silmad ülespoole. „Kui sa kord nii vana tsivilisatsiooni omandad nagu on minul,“ näisid nad ütlevat: „Seni aga kratsi mu rinda.“

Ja kratsides seda kollast nahka, Michael mõtles: „Võta end kokku! Esimeses lumetormis lõunanabal ei hakka ometi inimene kohe laulma: ‚Tahan koju! Tahan koju!’ vaid kannatab välja. Tule, las käia!“ Ta pani Ting-a-lingi põrandale ja läks oma kabinetti. Siin seisid käsikirjad, mille kohta Danby & Winteri lektorid olid öelnud: „Raha sellega ei tee, aga tükk ehtsat tööd, mis tähelepanu väärib.“ Michaeli ülesandeks oli sellele tähelepanu pühendada ja Danby ülesandeks jäi siis öelda:

276