Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/272

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Tänan teid,“ ütles ta, „ma just praegu sain koogi – isegi kaks, tõepoolest. Vabandage!“

Väike daam haaras tema teise käe.

„Noh, elage siis hästi, noormees! Rõõmustan, et teid kohtasin. Teie pole iludus, aga mulle meeldib te nägu. Tuletage mind sellele lapsele meelde. Te peaksite minema Claud Brainsi vaatama. Tema on tõelik geenius.“

Sambana seisis Michael ukse ees, kui naine ümber pöördus ja sisse läks, ja tal oli mingisugune segane tundmus millestki käbedast, mis mõjub teistesse seesolijaisse rahurikkuvalt. Ta läks edasi, süütamata sigarett hambus, uimasena, nagu mõni poksija, kelle üks küljehoop viltu virutanud, kuna teine hoop ta jällegi otse lööb.

Fleur Wilfridi juures – just praegu tema toas – tema kaenlas, võib olla! Ta oigas. Keegi hästi toidetud uue kübaraga noormees põrkas selle hääle juures tagasi. Võimatu! Seda ei suuda ta kunagi välja kannatada! Temal tuleb jalga lasta! Tema oli Fleuri ausaks pidanud! Kahekordne elu! Ja eelviimasel õhtul oli ta alles temale naeratanud. Oh jumal! Ta tormas põiki üle Green Parki. Miks polnud ta seisatama

272