Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/266

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

van, Michaelil on õigus. Puutun hirmus paljude kirjanikkude ja maalijatega kokku, nagu teate, sest nemad pidavat lõbustama.“

Holly kuulas üllatatult. Kes oleks võinud arvata, et see noor naine suudab juba otsustada. Ta võis seda teha võõriti, kuid ta tegi seda ometi kuidagi!

„Kindel, teie lõbutsete?“ ütles ta.

„Ma armastan saavutada kenu asju ja huvitavaid inimesi; näha kõike, mis on uus ja vaeva väärt või mis vähemalt üürikesekski niisugusena näib. Kuid sellega on nagu ikka – miski ei püsi. Nagu näete, pole ma mitte üks neist „rõõmujüngreist“ ega ka „uue-usulisist“.“

„Uue-usulised?“

„Oo, kas teie ei tea siis – see on mingisugune tervis-usk iseendasse, mitte just see vana ‚armuline jumal või jumala arm‘, vaid omataoline segu tahtejõust, psühhoanalüüsist ja usust, et öö jooksul muutub kõik heaks, kui sa aga ise seda ette kinnitad. Te olete nendega vististi kokku puutunud. Nemad võtavad seda hirmus tõsiselt.“

„Ma tean,“ ütles Holly, „nende silmad säravad.“

„Ja muidugi. Mina ei usu neid – mina ei usu midagi ega kedagi – palju. Kuidas võikski?“

266