Soames vahtis päranisilmil. Mõte, et George'il võis maitset olla, ajas talle peaaegu hirmu peale.
„Ei,“ ütles ta äkilise inspiratsiooni õlul. „Temale meeldis siin see, et vaadates tekib rahutus.“
„Ükskõik! Ma ei tea, kus ma oleksin lõikavamat pilget näinud inimese elu kohta.“
„Ma ei mõista,“ ütles Soames kuivalt.
„Muidugi, see on ju täielik allegooria, sir! Süüa elu vilja, koored laiali pilduda ja selle juures kinni nabitud saada. Rahulikena kujutavad ahvi silmad inimese tragöödiat. Vaadake ometi neid! Tema mõtleb, et on veel midagi selle taga ja ta on kurb või kuri, et ta sinna ei suuda tungida. See peaks olema Briti Muuseumis, sir, pealkirjaga: „Tsivilisatsioon läbi nähtud“.
„Noh, seda ei sünni,“ ütles Fleur. „Ta jääb siia, nimega: „Valge ahv“.
„Ükskõik.“
„Künism,“ ütles Soames järsku: „ei vii teid kuhugi. Kui te ütleksite „Olevik läbi nähtud“.
„Seda ma ütlengi, sir, aga milleks nii kitsarinnaline olla? Ega te ometi tõsiselt arva, et praegune aeg on halvem kui mõni teine?“
258
