„Seda ta pole,“ ütles Soames; „ahv, kes sööb puuvilja.“
„See on ju suurepärane! Kus ta on – trepikojas?“
Soames nokutas pead.
Fleur kiskus katte pildi ümbert ja viis ta tuppa ja kuna ta tema rohekashallile sohvale asetas, taganes ta ise eemale ja vaatles teda. Suur valge pruunide igatsevate silmadega ahv, kelle huvi oleks nagu käes hoitavast apelsinitaolisest puuviljast äkki kõrvale pöördunud, hall tagasein, tühjad koored ümberringi, heledad laigud üldises tontlikus värvivarjundis – see kõik mõjus temasse kohe.
„Kuid, taat, see on ju meisterteos – olen kindel, see on pärit hirmus heast ajajärgust.“
„Ma ei tea,“ ütles Soames. „Pean hiinlastega tutvunema.“
„Aga seda ei peaks sa mulle kinkima, see maksab vist pöörast raha. Selle peaksid sa oma kogusse paigutama.“
„Tema väärtust ei tuntud,“ ütles Soames ja tema näojooni valgustas kerge naeratus. „Mina maksin ta eest kolmsada. Siin on ta kindlamas paigas.“
„Muidugi on ta kindlas paigas. Kuid miks just kindlamas?“
Soames pöördus pildi poole.
254
