ülekohus. Tema võis armastada – tema oli armastanud! Wilfrid ja Michael – nemad mõlemad võivad kus seda ja teist minna!“
„Tahaksin, et ma kunagi poleks siia tulnud,“ ütles Fleur äkki. „Ja mitte kunagi ei tule ma enam!“
Wilfrid läks ukse juurde ja avas selle.
„Sul on õigus.“
Fleur seisis üsna vaikselt, lõug mantlikrael, selge pilk noormehe näol, huuled kangekaelselt kokku litsutud.
„Teie peate mind südameta loomaks,“ ütles ta pikkamisi. „Seda ma olengi – praegu. Elage hästi!“
Wilfrid ei puutunud Fleuri kätt ega lausunud sõnagi, ta ainult kummardus. Tema silmad olid väga kurvad. Haavamusest värisevana lahkus Fleur. Ta kuulis alla minnes, et uks pandi kinni. All seisatas ta kõheldes. Ehk on Michael tagasi tulnud. Peaaegu vastas seisis see galerii, kus ta oli esimest korda kohanud teda ja – Joni. Lipsata põiki üle sinna! Kui Michael peaks väikese tänava suu juures viibima, võiks ta temale siis puhta südamega öelda, kust ta tuleb. Ta piilus välja. Mitte midagi näha! Ruttu lippas ta üle tänava vastasuksest sisse. Galerii pidi kohe suletama – just kell
