panid nad sõnad: „See on moodsa elu imeline pilge.“ Fleur ise oli sama moodi! Tema nägi teiste tõttamist, aga nagu selle imelise pilke autorgi ei pannud ta tähele, et ka tema ise keerles ja tõttas. Või ehk teadis ta seda? Märkas ta, et ta elu nilpas nagu leek õhku.“
Ta oli jõudnud Piccadillyle ja äkki tuli tal meelde, et tema pole aastate kaupa Fleuri tädi vaatamas käinud. Ehk oli Fleur seal. Ta juhtis oma sammud Green Streetile.
„Mrs. Dartie kodus?“
„Jah, sir.“
Michael liigutas ninasõõrmeid. Fleur tarvitas lõhnaõli, kuid Michaeli haistmed ei tabanud muud kui aga viirukisuitsu. Winifred põletas ikka lõhnaküünlaid, kui tal meelde tuli, kuivõrt peene ilmastiku need lõid.
„Mis nimi?“
„Mr. Mont. On ehk minu abikaasa siin?“
„Ei, sir. Ainult mrs. Val Dartie.“
Mrs. Val Dartie! Jah, tal tuli meelde, kena naine – kuid mitte Fleuri asemik! Kuna ta kord siin oli, siis läks ta teenijale järele.
Saalis leidis Michael kolm inimest, üks neist tema äiapapa, kel oli hall ja mõtlik
