„Tänan, sir, niikuinii on juba liig, kuid ega ma ,ei‘ ütle.“
„Kaks Stiltoni,“ ütles Michael.
„Kuis käib mr. Deserti käsi, sir?“
Michael punastas.
„Oo! väga hästi.“
Ka Bicket punastas.
„Ma tahaksin – tahaksin, et talle ütleksite – minu raamatute näppamine oli paljas juhus. Olen seda juba ammugi kahetsenud.“
„See on harilikult ikka juhus, arvan ma,“ ütles Michael pikkamisi, „kui me teiste varandust näppame. Kunagi ei taha me otseteed seda.“
Bicket tõstis silmad.
„Ei, sir, ma pole teiega nõus. Pooled inimesed on röövlid, ainult mina ei kuulu nende sekka, mina mitte.“
Michaelis katsus seltsimehelikkus kogelda: „Ka Wilfrid pole röövel.“ Ta ulatas Bicketile oma sigaretikarbi.
„Tänan teid, sir.“
Tema silmad virvendasid ja Michael mõtles: „Pagan võtku! Sentimentaalsus! Suudlus jumalagajätuks ning aitab!“ Ta kutsus valge põllega mehe.
238
