Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/235

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Bicketi suunurka korjunud vee koristas kahvatu keel.

Michael istus vahariidega kaetud väikese laua äärde, kus seisis õli- ja äädikaklaaside jalg.

„Kaks tosinat austreid ja kõik muu; siis kaks merekeelt ja pudel Chablis'd. Ruttu, palun?“

Kui valge põllega mees oli läinud tellitut tooma, ütles Bicket lihtsalt:

„Mu jumal küll!“

„Jah, naljakas maailm, Bicket.“

„Seda ta on, tõepoolest. See lõunaoode maksab teil oma nael, arvan ma. Kui aga mina nädalas kakskümmend viis šillingit saan, siis on see hästi teenitud.“

„Puudutate hella kohta, Bicket. Söön oma südametunnistust igapäev.“

Bicket raputas pead.

„Ei, sir, kui raha on, siis andke ta välja! Mina teeksin seda. Olge õnnelik, kui see võimalik – pole neid palju, kes seda võivad.“

Valge põllega mees hakkas neid austritega õnnestama. Ta tõi nad just praegu avatuna, ikka kolm tükki korraga. Michael puhastas omi, Bicket neelas neid niisama. Kui juba tosin tühja koort laual, ütles ta:

235