iseend ei võinud värvilise pallina täis puhuda ja üle Püha Pauluse Peetri juurde lennata. Kui nukra jõmpsikana paistis ta palle õhust tühjaks pigistades! Midagi torkas Michaelile teravalt meelde. Pall – platsil – esimesel novembril – rõõmus öö! Haruldane! Fleur! Võib olla toovad nad õnne. Ta astus edasi ja ütles imestanud häälel: „Teie, Bicket? On see nüüd teie amet?“
Bicketi suured silmad vahtisid talle üle pruunikaspunase kuuepennilise palli vastu.
„Mr. Mont! Olen sagedasti mõelnud, et heameelega kohtaksin teid jälle, sir!“
„Samuti mina, Bicket. Kui te praegu midagi ei tee, siis tulge ühes einele!“
Bicket lõpetas pallide tühjakspigistamise ja kui oli sulgenud kastikaane, ütles: „Kas tõesti, sir?“
„Muidugi! Tahtsin just kuhugi kalarestorani minna.“
Bicket võttis kasti kaelast.
„Annan selle tänavapühkija juurde hoiule.“ Ta tegi seda ja kõndis nüüd Michaeli kõrval.
„Toob see midagi sisse, Bicket?“
„Vaevalt, et hingitseda, sir.“
„Kuis oleks, kui astuksime siia sisse? Sööma austreid.“
234
