Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/232

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vajasid nad oma suitsustes linnades ja oma ilmastikus – tähelepanuvääriline kohanemine ümbrusele, see moodis inglise iseloom! „Ükskõik kus tunnen ma inglase teiste seast,“ mõtles ta, „ja ometi pole praegu kehaliselt üldist tüüpi olemaski!“ Imetlusväärne rahvas! Massiliselt nii inetu, kuid ometi annab ta niisugused iluõilmed ja niisugused imelised võsud, nagu on seda väike mrs. Bicket; nii kujutlusaher hulgaliselt ja niisugune õitsev trobikond luuletajaid! Kuidas meeldiks see vanale Danbyle, kui Wilfrid oma järgmise raamatuga mõne teise kirjastuse juurde läheks või mis veel õigem: mis ütleks tema ise – Wilfridi eriline sõber – sel korral vanale Danbyle? Ahaa! Ta teadis juba, mis ta ütleks:

„Jah, sir, aga te oleksite pidanud selle viletsaga, kes näppas „Vaskraha“, teisiti talitama. Desert pole nähtavasti teie eitavat vastust unustanud.“ Mõks vanale Danbyle ja tema igavesele õigusesaamisele! „Vaskraha“ oli haruldaselt hästi läinud. Temale järgnev raamat oleks vististi veel haruldasemalt läinud. See raamat oli kinnituseks Michaeli sõnadele, et „seljas-ninaliste tuuletallajate ajajärk“ on möödumas. Inimesed nõuavad jällegi elu. Sibleylt, Walter Nazin-

232