sealt korraks mööda kõndida ja pilgu Bicketile heita. Ehk tuleb tal midagi pähe. Ta pingutas oma sinise mantli vööd ja hakkas minema – kõhn ja sirge, südames vaikne valu.
Sel selgel, kenal päeval idasse minnes ei rabanud teda miski niivõrt kui tõsiasi, et tema on elus, terve ja töös. Nii paljud olid surnud, haiged või tööta. Ta astus Covent Gardenisse. Üllatav paik! Inimloomus, mis oli suutnud ühe aastakümne teise järele Covent Gardeniga hakkama saada, ei hõljunud hädaohus, et võiks hävida oma paljudest kannatusist. Lohutav paik – polnud vaja enam midagi nii väga tõsiselt võtta, kui olid siit turult läbi läinud. Sellele neljanurgelisele saarele olid kuhjatud kogu maakera juurviljad ja kogu maailma puuviljad; teda piiras läänest kirjastuste linnajagu, idast ooperimaja, põhjast ja lõunast inimvool. Michael kõndis tühjendatavate vankrite, paberi- ja õlehunnikute ning inimeste keskel ja nuusutas. Covent Gardenil oli oma eriline maalõhn, kuid mitte kopitanud! Michael polnud kunagi – isegi sõjas mitte – ühtegi paika näinud, millel puuduks nii põhjalikult igasugune vorm. Haruldaselt inglispärane! Ühelgi polnud nägu, nagu oleks tal midagi
230
