Kunstnik ütles ruttu: „Jumala eest! Kui te nõnda naeratate, miss Collins, siis mõjute minusse impressionistlikult. Kui olete puhanud, siis istuge jällegi oma paigale!“
Victorine läks tagasi.
Kunstnik võttis teise paberitüki.
„Kas võite millelegi mõelda, mis teid hoiaks naeratavana?“
Victorine raputas pead. See oli tõsi.
„Üldse mitte midagi naljakat? Olete ju ometi armunud kellessegi, oma mehesse näiteks?“
„Oh jaa!“
„Noh, katsuge seda!“
Victorine katsus, kuid ta nägi Tonyt ainult tänavanurgal palle müüvana.
„See ei lähe,“ ütles härra. „Ärge mõelge tema peale! Olete kunagi näinud: ‚L'après midi d'un Faune'?“
„Ei, sir.“
„Tulin mõttele: ‚L'après midi d'une Dryade'. Et alasti, sellele ei maksaks teil rõhku panna. See on sootuks ebaisiklik. Mõelge kunsti peale ja et viisteist šillingit päevas. Nižinsky varjud – kogu asi on mul silme ees!“
Kogu aeg, kus ta rääkis, liikusid ta silmad Victorine'il üles ja alla ja pliiats pabe-
