„See tähendab: välimust ainult sel määral arvesse võtta, kui ta väljendab sisemust. Võite selles endale midagi kujutleda?“
„Ei, sir.“
„Nii! Arvan, te ütlesite, et oleksite valmis istuma – üleni?“
Victorine vaatles hiilgavat ja painduvat härrat. Ta ei teadnud, mis see arvas, kuid ta mõistis, et ta arvas midagi ebakordset.
„Üleni, mis see on, sir?“
„Alasti.“
„Oo!“ Victorine lõi silmad maha ja tõstis nad siis kahe naise langevaile riietele.
„Nagu need?“
„Ei, mina ei käsitaks teid kubistlikult.“
Aeglane puna kustutas palete kahvatuse. Victorine ütles pikkamisi:
„Tähendab see rohkem raha?“
„Jah, pool rohkem – või veel enam. Ma ei käi peale, kui te ehk ei taha. Mõelge järele ja öelge mulle järgmine kord.“
Victorine tõstis silmad ja ütles: „Tänan teid, sir.“
„Just nii! Ainult palun mind mitte sirritada.“
Victorine naeratas. See oli esimene kord tema uues elukutses, kus ta oma segadusest võitu sai ja see mõjus temasse imelikult.
224
