„Noh, ma räägin teie mehega. Ehk tahaksite kellelegi kunstnikule istuda raamatu ümbriku joonistamiseks? See katse võiks teile ehk sel alal tööd tuua. Teie olete just õige tüüp ühele minu sõbrale. Tunnete ehk Aubrey Greene'i teoseid?“
„Ei, sir.“
„Need on väga ilusad, tõepoolest, väga head omataolises dekadentsuses. Ehk tahaksite temale istuda?“
„Oleksin kõigega nõus, kui aga võiksin raha teenida. Aga heameelega tahaksin, et te minu mehele mu siinkäimisest ei räägiks. Tema paneks ehk seda pahaks.“
„Väga hea! Mina kohtan teda juhuslikult. St. Pauli läheduses, ütlete teie? Kuid meie juurde pole lootust, mrs. Bicket. Pealegi ütles ta mulle, et ta ka siin ots otsaga kokku ei saanud.“
„Minu haiguse ajal, sir.“
„Muidugi, vahe oli olemas.“
„Jah, sir.“
„Ma annan teile tähe mr. Greene'i juurde kaasa. Istuge silmapilguks!“
Michael heitis vargsi pilgu naise poole, kui see seal nõnda istus. Tõepoolest, tema kahvatu, suuresilmaline nägu ühes tema süsimustade, lühikeste, otstest kähardunud juus-
