Sel hommikul, kus mark hakkas langema, pani ta omale sametjaki selga ja mütsi pähe (tema kehakatteist kõige paremad jäänused), sest ta oli otsusele jõudnud. Bicket ei tuletanud enam kunagi oma vana kohta meelde ja naine oli selle kaotamise põhjusena mingit erilist asjaolu aimanud. Miks ei peaks tema katsuma mehele endist kohta tagasi saada? Mees oli sagedasti öelnud: „Mr. Mont on džentlmen ja omataoline sotsialist; on ka sõja läbi teinud; ei mängi mingit suurhärrat.“ Kui nüüd Victorine kuidagi võiks selle mehe juurde pääseda! Lootuse ja julguse punaga oma lohkus palgeil silmitses ta end „Strand'i“ vaateakendes. Tema rohekashall sametjakk oli ikka neile meeldinud, kel oli silma värvi nägemiseks, kuid tema must kuub – noh, ehk võis kuidagi leti taha hoiduda, nii et selle kehakatte kulunud välimus silma ei paista. On tal küllalt julgust, et öelda, ta tulnud käsikirja pärast? Ja ta harjutas vaikseil huulil, püüdes peenelt rääkida: „Palun, ehk küsiksite mr. Montilt, kas võiksin temaga kokku saada; see on käsikirja pärast.“ Jah! Ja siis tuleks küsimus: „Palun, mis nimi?“ „Mrs. Bicket?“ Ei kunagi! „Miss Victorine Collins?“ Kõigil naiskirjanikel on neiupõlve nimed. Victorine – jah! Kuid
