kõmpis ta edasi. Aktsiaseltsid! Mõttetu süsteem! Kedagi peab ju ometi usaldama ja seal ta nüüd on! See oli kole!
„Pallid, sir – ilusad värvid, viis jalga ringmõõt. Võtke üks, härra!“
„Armuline jumal!“ lausus Soames. Nagu poleks saksa äri lõhkenud seebivullist küll!
Teine peatükk.
Kogu detsember oli pallidega lõtv – vaevalt oli elavust märgata jõulunädalalgi ja Bicketi Kesk-Austraalia oli kaugemal kui kunagi enne. Võrdlemisi tagasi võitnud oma tervise, ei saanud Victorine ometi oma endisele teenistuskohale Boney Blayds & Co bluuside osakonda. Ta oli üht või teist õmblemiseks saanud, kuid lõpuks jäi ka see ära ja ta oli kulutanud palju aega millegi kindlama otsimiseks. Tema hädaks oli praegu – ja ka varemalt – tema nägu. See oli haruldane. Inimesed ei teadnud, mis teha noore naisega, kel niisugune välimus. Milleks võtta ametisse seda, kes omas ilma rikkuseta, seisuseta, moeta ja andeta (niipalju kui sellest teati) niisugust välimust, et tema kõrval pidi paistma labasena. Kuigi
