„Mis te küll mõtlesite, härra peadirektor, kui te need lepingud läbi lasksite, ilma et oleksite piiranud vastutust? Teie kogemustega mees! Missugused motiivid olid teil?“
Kerge silmade pilutamine, kerge huulte pitsitus. Tema oli toonitanud sõna „motiivid“, aga see mees läks sellest mööda.
„Nii kõrgete preemiate juures, nagu meie saime, mr. Forsyte, polnud võimalik vastutust piirata. Asjade arenemine on sootuks harukordne ja ma arvan, seda tuleb võtta kui õnnetust.“
„Õnnetuseks,“ ütles Soames, „pole otstarbekohaselt korraldatud kinnitusäris õnne ega õnnetust olemaski, nagu see ehk lõpuks selgub, kui ma ei eksi. Ma poleks sugugi üllatatud, kui juhatuse vastu tõstetakse süüdistus jämedas hooletuses.“
See kivi läks juhataja kapsaaeda! – Tema kapsaaeda? Missuguseid ütlusi tänapäev tarvitatakse! Või pidi see tähendama otse vastupidist? Kes teab! Mis aga puutus Eldersoni, siis näis Soamesile, et see teatud segadust ainult mängib. Asjata katse selletaolisest mehest midagi välja saada! Oli asi õige, siis pidi see päris meeleheitlik mees olema ja sel korral oli ta ette valmistatud kõigele. Ja kuna Soamesi eest, tema
