„On teil põhjust arvata, et nad teie juuresolekut oleksid võinud märgata?“ küsis Soames.
„Ei usu, sir.“
Sellest uudisest mõtlemine erutas Soamesi ikka enam ja enam. Tundus, nagu oleks saatus, kelle ta osava võttega kogu eluaeg ikka tagasi tõrjunud, äkki hoobi annud tema vahvusele. Ometi polnud mingit põhjust ärevaks saada – peab asja rahulikult järele mõtlema.
„Olete teie valmis tarvilikul korral seda juhatuse ees kordama?“
Noormees surus käed kokku.
„Ennem peaksin oma suu, sir; aga kui arvate, et asjale peab käigu andma, siis pean sellega nüüd hakkama saama. Mina loodan kindlasti, et te asja sinna paika jätate; võib olla pole see tõsi, kuid miks ei öelnud mr. Elderson sellele mehele: „Te vilets valetaja!“
Just! Miks ei teinud ta seda? Soames ümises piinlikult.
„Veel midagi?“ küsis ta.
„Ei, sir.“
„Väga hea. Kellelegi teisele pole te rääkinud?“
„Ei, sir.“
