Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/200

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Kena, korralik noormees. Minusse mõjus ta väga hästi – nimi Butterfield.“

„Kõlistage talle ja teatage, et olen siin.“ Ta läks akna alla ja vahtis vastu täiesti paljast seina.

Nagu vaiksele osanikule kohane, asus tema tuba tagapool, et olla segamata. Noor mees! See külaskäik oli pisut imelik! Ja ta ütles üle õla: „Jääge siia, Gradman, kui ta tuleb, mina ei tea temast midagi.“

Ilm muutus, inimesed surid, mark langes, aga Gradman oli siin – truuduse ja aususe kehastus, usaldusväärne ja hall – kalju meres.

Gradmani kärisev hääl, püüdes olla meeldiv, ütles:

„Need prantsuse uudised, Soames, pole armsad. Kärsitu trobikond. Mina mäletan teie isa, mr. Jamesi, kui ta tuli kontori prantsuse-preisi sõja kuulutamise järel – oma paremas eas siis, mitte üle kuuekümne, arvan ma. Mul tulevad ta sõnad meelde: „Seal ta nüüd on, ma ütlesin ju teile.“ Ja nüüd jällegi – ikka veel! Tõepoolest – koer ja kass.“

Soames, kes oli pooleldi pöördunud, hakkas uuesti tühja seina vahtima. Vaene vana Gradman oli ajast ja arust. Mis ütleks ta, kui ta kuuleks, et nemad on taganud välis-

200