„Ja miks ei peaks ma seda tegema? Ülepeakaela sisse, ilma et mõtleks, kuis välja pääseb! Ma ei taha väidelda. Prantslased ja inglased pole isekeskis kunagi hakkama saanud ega saagi.“
Annette tõusis. „Sa räägid tõtt, mu sõber. Entente, mais pas cordiale. Mis sa täna teed?“
„Lähen linna,“ ütles Soames tusaselt. „Sinu kullakallis valitsus on oma kättemaksuga asjad umbuulitsasse ajanud.“
„Jääd sa ööseks ära?“
„Seda ei tea ma.“
„Adieu siis, jusqu'au revoir!“ Ja ta lahkus lauast.
Soames istus mõttes oma marmelaadi juures – meeles ainult langev mark – ja rõõmustas, et tal täna enam vaja polnud oma naise kena kuju näha, sest praegusel silmapilgul polnud tal prantsuse tujude tarvis vähematki kannatust. Teda valdas ärritav iha kellelegi öelda: „Ma ju ütlesin seda.“ Kuid ta pidi kannatlikult ootama, kuni ta selle kellegi leidis.
Ilus päev, üsna soe. Ta võttis oma varju, et ilma vahelduseks valmis olla, ja sõitis jaama.
Londoni sõitvas rongis räägiti Ruhrist. Kuna avalikud vaidlused temale ei sobinud,
196
