„Meie prantslased näeme oma ninast kaugemale,“ ütles Annette soojusega. „Meie arvame, et võidetuga peab kui niisugusega talitama, muidu maksab ta kätte. Teie inglased olete ju nii vedelad.“
„Vedelad – meie?“ küsis Soames. „Sa räägid nagu laps. Kas võib mõni vedel rahvas meie seisukohta ilmas kätte võita?“
„Seda võlgnete oma egoismile. Teie olete külmad ja enesearmastajad.“
„Külmad, vedelad ja egoistid – see ei hakka hästi kokku. Leia midagi paremat!“
„Teie vedelus on teie mõtlemises ja kõnes; teie instinkt on see, mis teile edu toob, ja teie inglise instinkt on külm ning egoistlik, Soames. Teie kõik olete läbisegi teatud segu silmakirjalikkusest, rumalusest ja egoismist.“
Soames võttis pisut marmelaadi.
„Noh,“ lausus ta, „mis on siis prantslased? – küünilised, ahned ja kättemaksjad. Ja sakslased on sentimentaalsed. Vastastikku võime kõik üksteist sõimata. Pole muud teed, kui hoidume üksteisest eemale. Ja see ongi, millega teie prantslased hakkama ei saa.“
Annette ilus kuju kangenes.
„Kui oled kellegagi seotud, nagu mina sinuga, Soames, või nagu oleme meie prants-
194
