truule austajale Michael Montile mehele minna. Ei puudu palju, siis saaks temast harilik abielurikkuja naine, kuid päästjaks ilmub talle vististi tema esimene ja võib olla tema ainuke tõsine armastus, mille kohta kirjanik kusagil varasemas teoses (The Dark Flower) lausub kellestki mehest: „Ainult kord võib armastust tunda, mis kõik üle elab, armastust, millele kogu maailm rohkem pole kui ainult säde tuuleiilis; armastust, milles ainuüksi peitub rahu, rõõm ja au, toogu ta endaga kaasa ükskõik kui palju autust, kannatust ja rahutust.“ Kui Fleuril laps sünnib, mõistab vana Soames, et tütrel on mitte ainult seks korraks, vaid vististi alatiseks möödas meeletu elupõletuse õhin, mis pärast ilmasõda ikka enam maad võtab ja millest järgmises romaanis (The Silver Spoon) veel rohkem juttu.
Elutempo muutumise kohaselt on ka käesoleva raamatu stiil järsum, lõikavam, rabedam kui tema eelkäijais. Olud ja ümbruskond on vististi silmile liiga lähedal seisnud ja sellepärast ei ole ei nemad ega ka neisse raamitud tegelased nii plastilised ega usutavad, nagu nad tunduvad läinud aegade tagaseinale muljutuina. Siiski väga võimalik, et igakord ei mõjusta niipalju olude lähe- 19
