sed! Leiab tema neetud kirg pääsetee luules, nagu arvas Bart? Ja kui nõnda, kes kirjastab siis need luuletised? Vilets lugu! Kuid öö oli ilus ja tähtis oli viisakaks jääda. Ilu ja viisakus! Mitte midagi muud, ainult naer, asja koomiline külg! Igatahes mitte huumorit kaotada! Ja poolpaljaste plataanide all kõndides, mis paistsid pimeduses sulgedena, katsus ta leida oma seisukorra koomilikkuse. Aga ta ei leidnud seda. Armastuses ei suutnud ta absoluutselt midagi naljakat leida. Võimalik, et ta millalgi sellest vabaneb, aga mitte seni, kui Fleur teda alles piinapingil hoiab. Tegi ta seda meelega? Muidugi mitte! Fleur lihtsalt ei võinud olla nagu nood naised, kes lasksid oma mehed nälgida ja toitsid neid ainult siis, kui nad vajasid riideid, nahku, kalliskive. Vastik!
Westminster kerkis silma. Ainult pool üksteist! Kui ta võtaks sõiduki ja kihutaks Wilfridi juurde, et temaga mingisugusele otsusele jõuda. See oleks samuti, kui lükkaks ta kella osuteid tagasi. Mis mõte oleks öelda: „Teie armastate Fleuri – ärge tehke seda!“ või mis mõte oleks Wilfridil tema vastu samu sõnu tarvitada? „Lõpuks, aga mina olin ju Fleuriga enne,“ mõtles ta. Lihtne juhus, võib olla, ometi tõsiasi! Ah! Kas
186
