Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/177

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nud ka midagi, niipalju kui tema suutis taibata. Ta astus lugemistuppa. Hulk klubiliikmeid istus või seisis siin ja Soames, kes polnud mingi klubimees, otsis üksildust kusagil akna õõnsuses. Seal istus ta, poleeris esimese sõrme küünt vastu teise selga ja mäletses elu. Lõpuks, milles oli see peapunkt? Võta või George! Temal oli kerge elu – ei teinud kunagi mingit tööd! Ja siin oli tema ise, kes oli elus palju tööd teinud. Ja varem või hiljem maetakse ka tema, samuti, võib olla, surnuautoga? Ja seal on tema väimeespoeg, noor Mont, kes alatasa jumal teab mis kokku lobiseb – ja see kõhnapalgeline poiss, kes müüs talle tol õhtupoolikul need pallid. Ja vana Fontenoy ning see kelner seal; ja need tööta töölised ning töös töölised; ja need seal parlamendis ning need seal kantslis – milleks olid nad kõik? Seal on veel Mapledurhamis vana aednik, kes veeretab rohupügajat üle muru nädal nädala järele ja kui ta seda ei teeks, missugune oleks siis muru? See oli elu – rohtu pügav aednik! Ja kui oletada teist elu – tema seda küll ei uskunud, kuid oletame siiski – siis peab see samasugune olema. Muru pügada – et muru alal hoida! Ja milleks see muru? Oma pessimismi märgates tõusis ta.

173