Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/175

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Nägu peeglis pöördus ümber ja tema asemel nägi seal kollast pöetud kukalt.

„Oo! tänan, suurepäraselt! Teie näete hea välja, onu Soames. Tahtsin teilt küsida: pean ma need vana George Forsyte'i kronud vastu võtma? Nad on pagana halvad.“

„Kingitud hobusele suhu ei vaadata,“ ütles Soames.

„Hea küll,“ ütles Val, „aga nad on nii pagana halvad, et kui ma pärandusmaksu tasun, nad üle viin ja maha müün, siis mul pennigi üle ei jää. Ühte neist ei tohi õieti vaadatagi, muidu kukub maha. Ja kahel teisel on lõõtsad ära. Vanapoiss hoidis neid ju ainult sellepärast, et ta neist lahti ei saanud. Nad on üle viiesaja aasta vanad.“

„Arvasin, et teie armastate hobuseid,“ ütles Soames. „Kas ei saa neid karjamaale saata?“

„Õige,“ ütles Val kuivalt, „kuid ma pean ju ka elama. Oma naisele ei julgenud ma sellest rääkida, kartes temalt just sama nõu. Müüa ei julge ma neid ka mitte, sest siis ilmuvad nad mulle tingimata unes. Nad on kõlvulised ainult koorimiseks. Võin ma testamendi täitjaile teatada, et ma pole küllalt rikas päranduse vastuvõtmiseks?“

„Seda te võite,“ ütles Soames, kuna sõnad: „Kuidas on teie abikaasa?“ huulile su-

175