mõtles ta, „ja prantsuse hambad, tema võib kõike seedida. Kaks aastat! Räägin temaga enne kui harjumus kivineb. Tema ema oli selles asjas väle!“ Ja leides enda Connoisseurs'i klubi eest ta astus sisse.
Uksehoidja tuli oma kongist. Keegi härra ootavat Soamesi.
„Mis härra?“ küsis Soames kõõrdi pilguga.
„Ma arvan, see on teie õepoeg, sir, mr. Dartie.“
„Val Dartie! Hm! Kus?“
„Väikeses toas, sir.“
Väike tuba – kogu mugavus, mille vääriliseks peeti mitte-connoisseurlased – oli koridori lõpul ja seisis väljaspool igasugust stiili, nagu tahaks klubi öelda: „Vaata, mis tähendab olla mitte mõni meist!“ Soames astus sinna sisse ja nägi Val Dartie sigaretti suitsetavat, olles sealjuures süvenenud ainukesse huviäratavasse esemesse: oma kujusse peeglis tule kohal.
Alati, kui Soames oma õepoega nägi, oli tal tundmus, nagu peaks see temale ütlema: „Onu Soames, pean teile ütlema, et olen liival.“ Jooksuhobuste kasvatamisega! Sellega võis ainult üks lõpp olla!
„Noh?“ küsis ta. „Kuidas käsi käib?“ 174
