Lehekülg:Galsworthy Valge ahv, tlk Tammsaare.djvu/173

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

gustega võrreldes hiiglastena, nagu ta mäletas ka seda, et tema isa Jamesi aegsed kohtunikud ja advokaadid paistsid sellele hiiglastena nendega võrreldes, kes teotsesid Soamesi noores eas. Sellele vastavalt pidi vaim olema alalises languses. Pidi olema miski muu. Oli olemas miski, millele oli nimeks antud psühhoanalüüs, ja niipalju kui tema sellest taipas, kinnitas see, et inimeste teod ei olene sellest, mis nad söövad hommikueineks või kumma jalaga nad voodist välja astuvad, nagu arvati vanal ajal, vaid mingisugusest äkilisest vapustusest, mida nad kauges minevikus tunnud ja nüüd unustanud. Ebateadlik vaim! Ebateadlikkus ja pisikud! Puuhobused! Kuid kindel – praegusel sugupõlvel oli halb seedimine. Tema isa ja kõik tema onud hädaldasid maksaga, kuid lõpuks polnud kellelgi midagi viga – mitte mingit vajadust vitamiinide, valehammaste, erguarstimise, ajalehtede, psühhoanalüüsi, spiritismi, sünnipiiramise, osteopaatia, raadio ja muu selletaolise järele. „Masinad,“ mõtles Soames. „Poleks ime, kui asi oleks nendes!“ Kuis võidi veel midagi uskuda, kui kõik nii ruttu ringi käib? Ei saanud enam kanu lugeda – liiga ruttu sibasid nad ümber! Kuid Fleuril oli ju hea pea õlgadel! „Jah,“

173