välismaaga loobuda, siis loobute minust. Mina tahan vabaduse omandada isiklikult seda küsimust koosolekul üles tõsta.“ Ta pani tähele muutust ja helki asjaajaja-direktori silmis. See hoop oli õieti tabanud!
Juhataja ütles:
„Teie panete meile pistoli otsa ette.“
„Mina olen vastutav osanikkude ees,“ ütles Soames, „ja mina täidan oma kohust nende vastu.“
„Seda teeme kõik, mr. Forsyte; ja ma loodan, meie kõik täidame oma kohust.“
„Miks mitte piirduda väikeste välisriikidega, nende kurss on küllalt kindel?“
„Vana Mont“ ja tema kuldne „sõbralik vahekord“!
„Ei,“ ütles Soames, „meie peame kindlasse paika tagasi tõmbuma.“
„Suurepärane eraldumine, Forsyte?“
„See sekkalöömine kõlbas veel sõjas, kuid rahuajal – olgu politikas või äris – ei kõlba see pooleldi asjadesse segamine. Meie ei saa välismaade seisukorda kontrollida.“
Ta vaatas enda ümber ja märkas silmapilk, et tema sõnad olid tabanud naelapead. „Mina löön sellega läbi,“ mõtles ta.
„Paluksin, härra juhataja,“ ütles peadirektor, „ehk lubaksite mulle sõna. Selle äri-
168
