„Mis see on, Tony?“ küsis naine kastile tähendades.
„Ahhaa! Suurepärane mõte! Tule vaata!“
Ta võttis kastist palli ja puhus ta täis. Ta puhus meeleheitlikult, nagu ta seda veel polnud teinud. Temale kinnitati, et pall paisub kuni viie jala ümbermõõduni ja ta tundis, et kui ta suudaks palli nii suureks puhuda, siis see nii mõndagi pehmendaks. Puhudes kasvas pall nõnda, et varjas silme eest Victorine'i ja kogu toa, oli näha ainult kera värvitud õhku. Võttes pöidla ja esimese sõrmega pallil kaelast kinni hoidis ta selle ülal ja ütles:
„Siin ta on, oma ilusat kuus penssi väärt, mu armas!“ Ja ta vaatas naisele palli varjult otsa. Mu jumal, teine nuttis! Ta laskis selle neetud asja lahti; see langes alla ja kuna õhk temast pikkamisi välja tuli, tõmbus ta väikeseks krimpsus näruks määrdinud põrandavaibal kokku. Haarates kinni naise tuksatavaist õlgadest ütles ta meeleheitel:
„Pea püsti, mu kallis, ära pane leivakannikat pahaks. Ma leian ju koha, kuid seni vee peal hoidmiseks on see tarvilik. Sinu tarvis teeksin ka palju halvemat. Tule ja muretse mulle teed, kõht on nende täispuhumisest tühi.“ 163
